Monday, October 31, 2011

Kadunud põlvkond

Leidsin ühe põneva ajalehe Postimees artikli, milles kirjutati ( tsitaat ) kadunud põlvkonna, halli tsooni inimesed, kes justkui teavad ja ei tea ka, justnagu oskaksid, kuid ei oska ka. Nii kirjutas Dagne Hanschmidt 29. juulil 2005. aastal. Praegu, 31. oktoobril 2011. aastal leian, et see kadunud põlvkond sellisel määral on veel olemas.

Esimesena seondub mulle sõnapaariga kadunud põlvkond kirjanik Erich Maria Remarque, kelle teosest "Läänerindel muutuseta" see termin levima hakkas. Kadunud põlvkonda kuulusid inimesed, kes läksid noorte meestena sõtta, mis Remarque puhul oli I maailmasõda, kuid sõjast tulid tagasi vanuselt noored, kuid hingelt vanad mehed. Nad olid juba elu näinud ja oskasid vahet teha õigel ja valel.
"Tänapäeval kõnniksime oma nooruse paikades ringi nagu reisijad. Tõsiasjad on meid ära põletanud, me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud - oleme kohutavalt ükskõiksed. Võib-olla oleksime seal, ent kas me elaksime ?Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, et oleme kadunud." Selline on pikk tsitaat, mis on kirjutatud ka 12nda klassi ajalooõpikusse ja kust ma selle ka avastasin.

Selline võis tõesti olla eelmise sajandi kadunutel, kuid tänapäeva inimesed ja maailm on teine. Tulles tagasi Postimehest pärilt tsitaadi juurde, siis ma leian, et olen osake sellest tänapäeva kadunud põlvkonnast ehk siis hallist tsoonist. Antud juhul on sõnades hall tsoon ja hall mass sõna hall erineva tähendusega. Minule tähendab hall tsoon segadust ja teadmatust. Ja sellele on kaasa aidanud tänapäeva ühiskond, mis keerleb materiaalsete väärtuste ja pinnapealsuse ümber. Halli massi kuuluvad noored, kes on põhikooli, gümnaasiumi, kutsekooli või isegi ülikooli lõpetanud, kuid ikka ei tea mida tahavad. Ma võin õelda, et isegi praegu, mil olen Tartu Ülikoolis geoloogia esimese aasta tudeng, ei ole ma kindel, kas ma tahan siia jääda. Aga samas mingi osa minust ei taha sellel minna lasta. Ma oletan, et ei taha geoloogiat õppida ja tulen siit ära, siis see tõstatab uue hunniku küsimusi. Tähtsam neis on - mida ma teha tahan ? Nii kaugele ma ei mõtle, sest ma ei tea vastust.

Ühest küljest ma tean, mida ma tahan, aga teisest pole mul õrna aimugi, mis see on. Juba gümnaasiumis olin ma kindel, et ma ei tegele matemaatikaga peale lõpetamist, aga nüüd õpin ma lausa kõrgemat matemaatikat. Ma kahetsesin geograafia eksami valikut, kuid tänu sellele ma sain ülikooli. Praeguse seisuga ma võin õelda, et geoloogid on toredad ( nii palju kui ma neid tean ), aga mina olen õel. Kas ma olen ikka õiges kohas on küsimus.

Igaljuhul, mina olen näide halli tsooni jäänud inimesest, kes nagu teab, aga samas ei tea. Ma nagu oskan kõike, aga samas ma ei oska midagi. Ma tean, et tähtsad otsused ei ole veel tehtud ja sellega ma piirdungi.

Algus

Algus on midagi uut. Algus on hea või halb. Tavaliselt markeerib algus millegi vana lõppu ja uue algust. Hetkel ma küll ei oska õelda, mis võiks olla see vana, mille ma maha jätan ning mis on see uus, millega ma algust teen. Blogimine pole ju elu muutev kogemus, see on lihtsalt midagi teistmoodi. Midagi uut.

Loodatavasti on see hea algus, et alustada blogimist. Ma isegi ei tea, miks või kuidas see mõte äkki tuli, aga igal juhul siin ma nüüd olen. Algaja blogija nagu ma olen, aga proovin siis kirja panna huvitavaid tähelepanekuid ja juhtumisi minu põnevast ülikooli elust, mis on tänaseks kestnud 2 kuud ja 2 päeva. Läheb hästi.

Ja üks asi, ehk üks lubadus, mille ma annan iseendale selles blogis on alati jääda ausaks ning proovida vaadata kõike objektiivselt. This is what I promise :) .

Ilus esmaspäev on ka muidu :) .

Liina