Jõuluks koju..

Seistes oma vana kodu uksel
ainsaks heliks südame tukse.
Tõstad juba käe, et astuda sisse,
kuid ei, langeb käsi, siiski mitte.

Sa ootad veel minuteid kaks,
segadus sees on liiga paks.
Kaua ei liigu kuskile poole
ei usalda oma mõtteid nii noori.

Mõtled - seal on su memm ja taat,
toas, kus kingid kuuse ees maas.
Teleri ees, kus kõik on nii tubane
ja välja tungib õhk hubane.

Kaua ei tea, kas on ta oodatud koju,
aastaid tagasi oli halb nende tuju.
Vaatamata alla langevale lumele,
sooja tuppa üldse ei kibele.

Huvitav, kas memm tegi täna kooki?
Kuid tema ei tahaks väikest pooltki.
Ja kuidas on ehitud see väike kuusk,
millest pikem pole mu vana suusk.

Uuesti tõuseb käsi ja koputab nõrgalt,
haugatus kostab uksepaku kõrvalt.
Avaneb uks ja välja langeb valgus.
Memm rõõmustab, see on vaid algus.

Vanataat tõuseb tugitoolist, astub sammu
ta kallistab ja sõnab "See oli nii ammu."
Laual on kolm taldrikut ja tassi,
ja sinu peas läks kõik sassi.

Nad tahavad tervet su elu teada
loodavad, et sul on veel aega.
Viimased kümme aastat olid ära
ja lahkudes ei teinud sa kära.

Oled tunnustatud arst kaugel
oma tööd teed maal laugel.
Seattle's maandus su süda ja hing
ja lisaks seal kallim oli su hind.

Iga päev päästad elusi uues kodus,
kuid käid ringi nina longus.
Sa elad mere ääres oma majas,
kus su üksik samm vastu kajas.

Jõuluks koju tahtsid nii väga,
kus taat püüab merest säga.
Soe vastuvõtt sulatas su südame
puhastas kõik, mis sees mudane.

Istud lauas, kus memm ja taat
ja lumega kattub kodune laas.
Täna sa tunned, et oled kodus,
lõpuks on tunne nii õdus.

Aga et kes olen siis mina?
Olen rändur, kel punane nina
ja hetkel asun kaugel ära,
kuid kodused ei tee kära.

Vaatamata kõigele olen ma teel,
kuhu ei tea ma ikka veel.
Haridusel jurist, et teaksid,
igast kohtuasjas su läbi veaksin.

Võib-olla kunagi naasen kodu uksel,
kuid mitte veel, lahkun südame tuksel.
Jõuludel istun üksi akna all,
vaatan kuidas lendab üksik sall.