Kuid teie mitte...

Taas on mälestused toonud mu siia tagasi,

jälle sammun seda teed, mäletan, kuhu see viib,

mets - me unistuste maa; me ammune silmapiir -

see lagunenud talumaja ja katkine kiik,

vaade lööb südamest läbi kui mürgitatud piik,

sest nüüdseks on kõik mu sõbrad liikunud edasi.

Vaid mina mitte...

Seal kuuskede taga pink, palliplatsi ääres,

kahe puu vahel, sirelite keskel on värav,

kui palli sinna lüüa, meil silm alati säras...

Mäletate veel seda aega, kui olime väiksed,

kui nali, naer ja muretus meie päevi täitsid?

Ja päike vaid meie rõõmuks taevavõlvil veeres...

Ka mina mitte...

Meie unistused lendasid avaras taevas,

terve maailm oli lahti me ees, me mängumaa.

Kuid siis tuli murdepunkt, otsuse tegite taas -

Mina, kui kõige haavatavam lüli, kaotasin kõik,

mu murdsite maha, mu kaotus oli teie võit.

Ka viimne kord kui olime koos, kuulsin teid naermas...

Kuid mina mitte...

Siin hüljatud kohas me kunagine õnn lasub,

kuulsin te uutest sõpradest - paremad kui mina -

ja kõrgel taevas on tagasi see helkiv sina.

Viha, mis juhib mind, muutis mu nii tundetuks siis,

kui ükskord hüljatuna minema ma läksin siit.

Võib-olla teil tagasi tulla mõnikord tasub....

Kuid minul mitte...

Kuid jälle olen tagasi siin, sest tahan tunda

ja puutuda seda õnne, mis on mu minevik,

sest tean, et üksilduses möödub minu tulevik.

Mu rõõmu varjutab hüljatus - lakkamatu nutt,

ometi tean, et see on mu paratamatu hukk -

Olen liiga haavatud, et sellest välja tulla...

Kuid teie mitte...

2014/09/10