Jõulud.

Kord aastas tuleb maha lumi
ja korra tuleb silma uni.
Sa unes reisid mitmes kohas,
kus lumi sinu rõõmuks vohab.
Ja maailm kaotab hetkeks piirid -
sa omas kohas ringi hiilid.
See kahjuks oli kõigest uni.

Sa unest liiga vara ärkad,
sel öisel tunnil kõike märkad.
Ja korra aknast välja vaatad,
seal lumes oma vaate kaotad.
Su vaade kuuse alla eksib,
virn kinke silme ette keksib.
Sa unest liiga vara ärkad.

Vaid ühe hetke võimas sära.
võib tõsta sinu hinges kära.
Kui kuuse alla kiirelt jõuad,
ja kingikuhjas rõõmsalt sõuad.
See ongi jõulu suurim mõte,
me kõigi tuju tõstmis' võte.
Vaid ühe hetke võimas sära.

We don't live here anymore

"We don't live here anymore" on film, tehtud aastal 2004, seal mängivad Mark Ruffalo, Naomi Watts, Peter Krause ja Laura Dern. See on abielurikkumisest ja nii purunevad kaks abielu, sest kahel sõbral oli afäär. Film lõppes lahutuse nõudmisega.

Ma ei ole just abielu rikkumisega tegeleja ega midagi, kuid filmi nimi käib väga minu ( ja teiste ) kohta. Ma elan Tartus nüüd, kuid praegu olen kodus Kuressaares. Väljas käies, ei paku enam pinget enda täis joomine ja siis lapsikute naljade tegemine. Tõenäoliselt on teised muutunud võrreldes suvega, aga kõige rohkem olen mina muutunud. Ma olen suureks kasvanud. Kõik see, mis oli ennem naljakas ja lõbus, siis praegu tundub see nii lapsik.

Ega me ei tea, mis tuleb, aga mida ma tean, on see, et me ei ole need, kes suve lõpul kodust lahkusid. Ja kui meile antaks tagasi kõik see, mille me jätsime, siis ei tunneks me seda ära ja käiksime seal ringi nagu reisijad. Me oleme muutunud. Me teeme vahet õigel ja valel ning me mõtleme teisiti. Kõik võivad tahta samu asju, kuid me teame kuidas seda saavutada ning peagi on meil ka vahend - haridus.

Seega tulles koju võime kõik elada samas kohas, kuid mitte samas maailmas. Me oleme muutunud. Me oleme suureks kasvanud ja tõsiasjadega kokku puutunud. Me kasvasime, kuid kodus jäi kõik samaks ja ma ei kuulu enam siia. We don't live here anymore.

Võlts

Sul on kunstküüned, värvitud juuksed, kunstripsmed, 3 kilo meiki näos. Sa käid ringi naeratusega, kuigi sa soovid tegelikult kellegi peale karjuda või nutta. Sa käid kingadega, mis moonutavad su jalgu, aga kõik käivad nendega ja sa ei saa olla halvem. Sul on võltsõbrad, kellele oled valmis iga hetk noa selga lööma. Sulle meeldib muusika, mis teistele; filmid, mis on populaarsed; riided, millega "kõik" käivad... Ütle, kas sinus on midagi ehtsat ka ??

Tuleb tuttav ette ?? Jah, see on tänapäeval tavaline. Aga kes meist ei tahaks näha välja parem kui tegelikult. Igalt poolt vaatavad vastu "barbie"'d, kellega väiksena sai mängitud ja unistatud, et kunagi oleks ise samasugune printsess, kelle päästaks "Ken", kes ongi see unelmate mees. Aga siis me kasvasime suureks ja see illusioon hakkas hääbuma, kuid säilis lootus ja püüdlus selle poole. Selleks tuleb aga proovida muuta ennast kelleksi, kes me tegelikult ei ole. Tuleb olla võlts, et elus läbi lüüa ja olla populaarne. Kes ei unistaks sellest ??

See osa meist, kes jäävad selleks, kes me tegelikult oleme ja loobuvad võltsidest lisanditest iseenda juures, jäävad maha ja nad ei ole need, kellest iga mees unistaks ning prooviks südant võita. See osa kaotab oma enesekindluse ja -usu, sest kõik ei ole roosiline ja lihtne. Aga mis siis ?? Vähemalt siis on midagi, mille üle uhke olla - sa ei ole nagu ülejäänud "Barbie"'d. Sa oled unikaalne., täpselt see, kes olema peaksid. Ja pole põhjust häbeneda, sest see julgus ühiskonnas, kus me elame. Ole uhke.

Sa oled sina - ilus, tore, unikaalne, huvitav ja originaalne isiksus, ära kuula, mida teised ütlevad, sest sisimas on nad kadedad ja tea, et sinu juures on inimesed, kellele meeldid sina, mitte kõik võlts, mis ümbritseb teisi. Sa oled orginaal väljalase ja mitte kuskil ei ole kedagi teist, kes on täpselt nagu sina.

Testi päev

Which 'Revenge' Character Are You?

Which Glee Character Are You?

Which 90210 Character Are You?

Which Twilight Character Are You?

Which 'New Girl' Character Are You?

Which Hogwarts House Are You In?

Which 'Rizzoli and Isles' Character Are You?

Which Grey's Anatomy Character Are You?

Which Dirty Sexy Money Character Are You?

Teesklus

Elu on ilus, ütles Tõnn

Jaa, ma ütlen, et kõik on hästi ja miski ei mõjuta mind, kuid fakt on, et kõik on omavahel seotud. Inimene, kes väidab, et kõik on hästi teeb seda kahel põhjusel - 1) kõik ongi korras ja mured on eemal või 2) ta on omadega täiesti sassis, aga ei taha, et teised seda teaksid. Sageli on see teine põhjus. But who am I to say it ??

Kõik ei ole hästi. Alati on kuskil midagi, mis kripeldab hinges ja mida oleks võinud teha teisiti; kuskil on keegi, kes proovib sind alla tuua või oled ise see, kes teisi proovib ebaõnnestuma panna või kõige lihtsamalt õeldes - alati on midagi halvasti. See ei loe, kas see sõltub sinust või mitte, kas sa oled süüdi või mitte - see kõik on teisejärguline, sest fakt on, et alati on midagi viga ja kõik ei ole hästi. Võib-olla on mõte, et ma liigun selles suunas, aga ei ole veel kohal. Kas me kunagi jõuame kohale üldse ??

Kui küsida, kas me valetame, siis vastus on tavaliselt ei, kuid kui mõelda, siis pisivaled, mis hoiavad meid turvalistena, kõlavad iga päev. Siis järelikult me valetame. Miks ?? Põhjuseid on palju, kuid ma arvan, et üks tõuseb esile. Me valetame, sest tõde... tõde teeb haiget. Seega me proovime elada enda maailmas, kus asjad on korras. Kuid me ei suuda seda teha igavesti. Saladused muudavad meid kinniseks ja paranoiliseks, sest ükski saladus ei jää saladuseks. Pika peale me unustame tunde, mis kaasneb sellega, kui saladused on välja tulnud - kergendus. See kergendusohe, mis läbis mu ajalootunnis klassi, kui õpetaja oli vastaja lõpuks välja valinud. Kergendus, et ma ei pea enam peitma ega kontrollima, et mu saladus välja ei tule, sest ta on juba väljas kõigile kuulmiseks, vaatamiseks, katsumiseks... Ja peale kergendust tulevad küsimused, pilgud, suhtumise muutus ja tagajärjed. Siis on kergendusest vaid varemed alles ja tuleb silmitsi seista oma tegudega. See on julgus.

Kuna tagajärjed on negatiivsemad kui kergendus, siis saladustest hoitakse 10 küünega kinni ja surutakse neid nii sügavale sisemusse kui võimalik. Ja kui keegi küsib, siis kõlab vale. Nii lihtne see ongi.

"Kuidas läheb ?" - "Hästi. Sul ?" - "Hästi." - Nii algab vestlus. Ja ometi on see tavaliselt kõik vaid teesklus. See ja ei midagi muud.

Ja nii me teeskleme, et kõik on hästi ja et elu on ilus. See hoiab meid turvalisena ja sellest piisab.

Heh, tegin siis testi

Which Hogwarts house will you be sorted into?

Your in-depth results are:

Slytherin - 14
Gryffindor - 13
Ravenclaw - 10
Hufflepuff - 5

Aeg

Aeg on füüsikaline suurus, millel on valem, ühik ja definistsioon. Seda saab jälgida, mõõta ja kasutada parameetrina. Ta on alati olemas ja me kasutame väljendit aeg erinevates aspektides. Füüsika mõõdab aega mikrosekundites ja selle mõõdumine on liiga kiire, et inimene suudaks seda tajuda. Millisekundid loevad sprinteritele, kui nad ületavad lõpujoone. Sekund on see, mida on võimalik tajuda ja muutusi jälgida juba inimsilmaga. Minut, tund, ööpäev, kuu.. on juba pikemad ühikud, mida igapäeva elus kasutatakse võrdlemisi palju. Alati oodatakse, et aeg liiguks kiiremini või aeglasemalt, aga ometi ta ei kuula kedagi. Kellaosutid liiguvad samakiiresti ükskõik kui palju sa soovid, et nad oma tempot muudaksid.

Tulevik on tegelikult väga kitsas mõiste, aga samas ka lai. Ma võin õelda, et tulevik on see, mis tuleb - järgmine minut, tund, päev, nädal, kuu, dekaad... See on kõik, mis on veel ees ja meil kõigil on võimalik seda muuta. Me ei saa ära hoida selle tulemist, me saame muuta seda, kuidas ta saabub, sest fakt on, et aeg liigub edasi ja tuleb midagi uut, kuni see muutub minevikuks.

Olevik on hetk, kus asetseme praegu. Ka see on lai mõiste, kuid kitsamas tähenduses on see hetk, kus viime praegu. Hetkel, kui ma seda kirjutan - see on minu jaoks olevik. Eelnenud sõnad on juba minevikus ja tulevad on tulevikku kuuluvad. Laiemas mõistes on olevik see aeg, kus me elame. Just need aastad, kus me oleme praegu. Ajaloos saab olevik pikaajalisema tähenduse. Hiljuti alles olen õppinud evolutsiooni, kus muutused on toimunud võrreldes minevikuga ja seal on tähendus olevik minu jaoks pikaajalisem.

Minevik on kõik möödunu. Lihtsalt õeldes, on minevik see, mida enam tagasi ei saa. Me ei saa minna aastasse 0 ja kohtuda Kristusega, et endale kinnitada, kas ta oli olemas või mitte. Igaüks usub, mida ta usub. Minevikku õpitakse ajaloos, mis mulle gümnaasiumis väga meeldis ja võimaluse korral, ma oleksin võib-olla valinud ajaloo ka enda tulevikuks, aga paraku, ma seda ei teinud. Ajaloo juures meeldis mulle see, et ta ei valeta. Eks igaüks usub, mida ta tahab, aga üldjuhul on ajalugu tõde. Ei saa eitada fakte, mis on kirja pandud ja millele ei ole tõestust vaja. Pealegi, kuidas tõestada seda, et Caesar reaalselt eksisteeris või seda, et Einstein ikka mõtles välja relatiivsuse ?? Mission impossible ütlen mina, kui just ei saa ajas tagasi reisida. Minevikku ei saa muuta, me saame ainult sellest õppida, kui selleks on tahe.

Tulevik, olevik ja minevik on kõik on seotud ajaga. Otseselt ja kaudselt. Kõik sündmused toimuvad ajaühiku vältel ja need on juba väiksel lapselgi selged. Väiksena hakatakse lugema aega, et millal on aeg magama minna, lasteaeda minna, millal tuleb telerist lemmiksaade või millal on sünnipäev tulemas. Seda kõike loetakse juba väiksest saadik. Aga ükskõik kui kaua tahta, et saabuks mingi päev, siis sellest ei muutu midagi. Aeg ei oota kedagi, ega kiirusta kellegi jaoks. Aeg käib ikka oma rada pidi, kas me tahame seda või mitte.

Tsiteerides Victor Hugo'd "Oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena." leian, et tal oli õigus. Hetkes olles tunduvad sekundid venivat, kuid hiljem tagasi vaadates tundub see aeg nii lühike. Lõpuks talletuvad inimese mällu hetkedena terved nädalad või isegi kuud. Mul on tihti soov tagasi minna ja muuta oma tehtud, kuid ma tean, et ma ei saa seda, seega tuleb leppida tagajärgedena. Lõppude lõpuks need hetked, muudavad meid sellesk, kes me oleme aastate pärast - me kas õpima oma eksimustest või mitte. Nii lihtne see ongi. Teoorias.

Fakt on, et aeg liigub liiga kiiresti. Ma olen aastaid tahtnud jõuda praegusesse hetke, kuid nüüd kui ta käes on, siis ma isegi tahaksin paar aastat veel gümnaasiumis veeta, et äkki leian vastused küsimustele, mis selle korraga jäid vastusteta. Ma õpiksin rohkem ja pingutaksin oma soovide elluviimise nimel. Ma käituksin teisiti. Ma oleksin parem. Aga aeg ei oota kedagi. Sa kas kohaned muutusega või jääd rongist maha, sest miski ei jää samaks.

Aeg on suurus, millega mõõdatakse muutsi. Ta on konstantne suurus, mis liigub sama kiiresti, kuid ta tundub erinev erinevates punktides nagu relativistlik füüsika. Aeg ei oota. Aeg ei anna armu. Ajaga on võimatu võdujooksu teha ja võita. Aeg on ükskõikne sinu suhtes nagu sina oled ükskõikne tema suhtes.

Kadunud põlvkond

Leidsin ühe põneva ajalehe Postimees artikli, milles kirjutati ( tsitaat ) kadunud põlvkonna, halli tsooni inimesed, kes justkui teavad ja ei tea ka, justnagu oskaksid, kuid ei oska ka. Nii kirjutas Dagne Hanschmidt 29. juulil 2005. aastal. Praegu, 31. oktoobril 2011. aastal leian, et see kadunud põlvkond sellisel määral on veel olemas.

Esimesena seondub mulle sõnapaariga kadunud põlvkond kirjanik Erich Maria Remarque, kelle teosest "Läänerindel muutuseta" see termin levima hakkas. Kadunud põlvkonda kuulusid inimesed, kes läksid noorte meestena sõtta, mis Remarque puhul oli I maailmasõda, kuid sõjast tulid tagasi vanuselt noored, kuid hingelt vanad mehed. Nad olid juba elu näinud ja oskasid vahet teha õigel ja valel.

"Tänapäeval kõnniksime oma nooruse paikades ringi nagu reisijad. Tõsiasjad on meid ära põletanud, me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud - oleme kohutavalt ükskõiksed. Võib-olla oleksime seal, ent kas me elaksime ?Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, et oleme kadunud." Selline on pikk tsitaat, mis on kirjutatud ka 12nda klassi ajalooõpikusse ja kust ma selle ka avastasin.

Selline võis tõesti olla eelmise sajandi kadunutel, kuid tänapäeva inimesed ja maailm on teine. Tulles tagasi Postimehest pärilt tsitaadi juurde, siis ma leian, et olen osake sellest tänapäeva kadunud põlvkonnast ehk siis hallist tsoonist. Antud juhul on sõnades hall tsoon ja hall mass sõna hall erineva tähendusega. Minule tähendab hall tsoon segadust ja teadmatust. Ja sellele on kaasa aidanud tänapäeva ühiskond, mis keerleb materiaalsete väärtuste ja pinnapealsuse ümber. Halli massi kuuluvad noored, kes on põhikooli, gümnaasiumi, kutsekooli või isegi ülikooli lõpetanud, kuid ikka ei tea mida tahavad. Ma võin õelda, et isegi praegu, mil olen Tartu Ülikoolis geoloogia esimese aasta tudeng, ei ole ma kindel, kas ma tahan siia jääda. Aga samas mingi osa minust ei taha sellel minna lasta. Ma oletan, et ei taha geoloogiat õppida ja tulen siit ära, siis see tõstatab uue hunniku küsimusi. Tähtsam neis on - mida ma teha tahan ? Nii kaugele ma ei mõtle, sest ma ei tea vastust.

Ühest küljest ma tean, mida ma tahan, aga teisest pole mul õrna aimugi, mis see on. Juba gümnaasiumis olin ma kindel, et ma ei tegele matemaatikaga peale lõpetamist, aga nüüd õpin ma lausa kõrgemat matemaatikat. Ma kahetsesin geograafia eksami valikut, kuid tänu sellele ma sain ülikooli. Praeguse seisuga ma võin õelda, et geoloogid on toredad ( nii palju kui ma neid tean ), aga mina olen õel. Kas ma olen ikka õiges kohas on küsimus.

Igaljuhul, mina olen näide halli tsooni jäänud inimesest, kes nagu teab, aga samas ei tea. Ma nagu oskan kõike, aga samas ma ei oska midagi. Ma tean, et tähtsad otsused ei ole veel tehtud ja sellega ma piirdungi.

Algus

Algus on midagi uut. Algus on hea või halb. Tavaliselt markeerib algus millegi vana lõppu ja uue algust. Hetkel ma küll ei oska õelda, mis võiks olla see vana, mille ma maha jätan ning mis on see uus, millega ma algust teen. Blogimine pole ju elu muutev kogemus, see on lihtsalt midagi teistmoodi. Midagi uut.

Loodatavasti on see hea algus, et alustada blogimist. Ma isegi ei tea, miks või kuidas see mõte äkki tuli, aga igal juhul siin ma nüüd olen. Algaja blogija nagu ma olen, aga proovin siis kirja panna huvitavaid tähelepanekuid ja juhtumisi minu põnevast ülikooli elust, mis on tänaseks kestnud 2 kuud ja 2 päeva. Läheb hästi.

Ja üks asi, ehk üks lubadus, mille ma annan iseendale selles blogis on alati jääda ausaks ning proovida vaadata kõike objektiivselt. This is what I promise :) .

Ilus esmaspäev on ka muidu :) .

Liina