Misiganes juhutb, juhtub. Loogiline, eks ?? Ta kõlab loogiliselt, aga tegelikult on seda raske aktsepteerida. Selle avastuse tegin ma lõplikult täna peale eksamit, mis minul ei õnnestunud hästi ja ühel tüdrukul jäi aega puudu ning ta seda kurtis. Okei, ma tean seda, et tal aega väheks jäi, aga mis ma selle teadmisega peale hakkan ?? Mitte midagi. Misiganes selle töö tulemus on, seda ei saa mõjutada kui see on juba õppejõu lauale asetatud.
Võib-olla on see nagu omamoodi saatus, kuid meie loodud. Me ise teeme kõike, mida me teeme ja ma ei usu, et seal on keegi kolmas või isegi neljas, kellel on üleloomulikud jõud ja võiks vahele sekkuda. Eks iga asjaga on nii, et kui palju ka tahaks kedagi teist süüdistada, siis tegelikult oled ise samapalju süüdlane. Ehkki tavaliselt me seda ei tunnista. Ei olnud õppejõu süü, et ei jõudnud õppida; ei olnud bussijuhi süü, et sa maha jäid, polnud süüdi politsei, et alaealisena alkoholi tarbisid; pole sõbra süü, et teda usaldasid ja petta said - kõik on su enda valikute tulemus. Ma ei väida, et 100% juhtumistest on alati meie valikute ja tegevuste tulem, lihtsalt tavaliselt me ei märka, et see on meie süü.
Alati ei ole teadmistest palju abi. Paljud asjad juhtuvad ikka, ükskõik millal sa teada saad. Nii on näiteks haigusegeeniga - kui tead, et sul on Parkinsoni geen, siis see haigus tuleb samamoodi nagu siis kui sa seda ei teadnud. Lihtsamatest igapäevastest asjadest, mis juhtuvad meie teadmata on näiteks ilm - vahet pole, kas vaatad ilmaennustust või mitte, sa ei suuda mõjutada ilma muutust, aga teades saad valida vastava riietuse.
Aga peaküsimus on see - kas ma tahan teada ?? Kas ma tahan teada, mis juhtub 50 aasta pärast ?? Ma arvan, et ei. Tegelikult ma ei taha teada, mis juhtub, sest siis kaob kõik võlu sellest ära. Siis on otsimine, leidmine, kaotamine, lootmine, unistused, mis täide ei lähe ja kõik võimalused veel valla. Kui tead, et ei saa töökohta, siis sa ei kandideerigi.
Seega kerkib küsimus, kas teadmatus on parem kui teadmine ?? Ei, ütlen mina. Teadmatus ei ole parem, kuid see kehtib mineviku suhtes. Peale asjade ebaõnnestumist leian, et siiski teadmine on parem kui teadmatus. Ma parem proovin ja feilin, kui ei proovi ja mõtlen veel pikka aega, mis oleks võinud juhtuda, kuid ei juhtunud. Siis kaob ära hetk, et äkki ma oleksin võitnud.. aga siis ei saa seda teada. Tegelikult on mul üks küsimus. Mis oleks saanud siis, kui ma ei oleks ülikooli sisse saanud ?? Kas ma oleksin jäänud Kuressaarde ?? Hakanud vabatahtlikuks või liinitööliseks ?? Guess, we'll never know. Tegelikult pikemalt mõeldes ja valikuid kaaludes ma leian, et ma tegelikult ei tahagi seda teada. Ükskõik, mis ka juhtunud oleks, see ei juhtunud. Kõik.
Paraku kõik ei ole lihtne. Ma elan ühiskonnas, kus oodatakse palju, otsuseid on vaja teha arvestades teiste soove, et ka nemad oleksid rahul ja enda rahulolu on sageli viimane asi, mille peale mõeldakse. Minu eriala valiku kiitsid näiteks tuttavad heaks, minu esialgne valik, milleks oli semiootika, ei olnud nii kiidetud, aga geoloogia on see, mille kõik heaks kiidavada ja leivad, et see on õige. Väga pikka aega mina ei olnud kindel, kas see on õige valik ja siiamaani ma kahtlen selles, küll vähem kui alguses. Aga ükskõik mida ka teha, hinnatakse ikkagi, kritiseeritakse ikkagi ja kiidetakse ikka. Alati leidub teisitiarvajaid, aga paraku tahan vähemalt mina igalt otsuselt midagi - tuleb lihtsalt välja mõelda, mis see on.
Siiski teadmine on parem kui teadmatus. Kindel siht on parem kui sihitult käimine. Ja isegi kõige suurem eksmus on parem kui üldse mitte proovimine. See on see, mida mina tean.
Aga minu mõte on, et lõpetage muretsemine. Mis tehtud, see tehtud - seda ei saa enam muuta. Kõik, mis sõltub sinust - tee mida sa teha tahad, et oleksid õnnelik. Unusta teiste arvamus, nad pole millegagi ikka rahul. Ja ära muretse selle pärast, mis sinust ei sõltu - seda ei saa sa nagunii muuta. Seega, tee mida tahad ja ära murtse, vingu, nurise ega mõtle mida teha oleks saanud - tulemus ei sõltu sellest.
No comments:
Post a Comment