***

Ma vaatan enda ette taas,
mu jalad on nii kindlalt maas.
Siis tõstan pilgu su poole,
näen hetki vanu ja noori.

Sa vaatad ka aga ei näe,
veel tõstad üles oma käe.
Ei jõua see minuni veel
ja sõlme keerdus sinu keel.

Seistes maailma äärel koos,
ei näe me üksteist hirmuhoos.
Nüüd ei tea sa enam ju mind,
ma olen sulle laulev lind.

Vaadates näed läbi minust
ei tea mu seesmisest ilust.
Sa oled nii pinna pealne
miski pole sulle reaalne.

Ma ei hoia sind siin kinni...

20.10.2010