Les Miserables

Hiljuti vaatasin 2012 aasta filmi "Les Miserables" ehk "Hüljatud". Enne seda olin läbi lugenud Victor Hugo samanimelise raamatu, millel film põhineb, millest sai kiiresti uus lemmik. Mulle meeldis kuidas Hugo kirjeldas kõike ümbrust ja olustikku, sest see loob tunde nagu lugeja olekski Prantsusmaal 19. sajandil ja kogeks kõike kõrvaltvaatajana seal samas. Teine positiivne külg tema kirjutamisel on see, kuidas ta suudab tegelasi omavahel siduda ning luua nende vahele minevikku, millest on raske lahti õelda. Samas kõik tundub olevat kui kokkusattumus, kuid ma olen kindel, et Hugol oli kõik välja plaanitud ja ometi lugejana ei viinud ma kõiki seoseid kohe kokku, kuid kui välja tuli omavaheline minevik, siis kõlas kõik nii loogiliselt. Ma ütlen, et film on hea, aga raamat on kordades parem, lisaks on filmis palju asju kokku pandud või välja jäetud. Sellest on kahju, aga kõike ei saagi filmi panna - selleks on raamat liiga pikk ja sisukas.

Hüljatutes on palju tegelasi, kuid kõiki neid ühendab ainult üks asi - nad on kõik saatuse hoolde usaldatud. Inimesed, kelle lugu on unikaalne ja kõigil on oma probleemid, millega toime tulla ja tunded, mida ei saa kontrollida. Otsused, mis nad vastu võtavad sõltuvad kõige rohkem ühest faktorist nimega ühiskond. Nad peavad elama nii nagu ühiskonnas on ette nähtud või põgenema selle eest, peitudes pimedatesse tänavatesse ja otsides parimat lahendust, kuid seda mitte ainult iseendale vaid ka inimestele, kellest nad hoolivad.

See on lugu sellest, kuidas ebaõiglus võidutseb, kuid mõnikord juhtub see, et inimesed saavad selle, mida nad väärivad. Jean Valjean on pidavas põgenemises oma mineviku ja politseivõimu esindaja Javerti eest, samal ajal hoolitseb ta Fantine tütre eest, peale neiu surma ning Cosette'st saab tema elu kõige tähtsam inimene. Cosette kutusb Jean Valjeani ehk endist sunnitöölist papaks, kuid tegelikult ühendab neid vaid Valjeani lubadus surevale naisele ning ta peab sellest lubadusest kinni ja ootamatult avastab õnne ning leiab isaliku armastuse Cosette'i vastu. Ta pöördus vihkamisest hoopis armastusse. Cosette jumaldas oma papat teadmata tema mustast minevikust. Ta nautis hoolt ja armastust, mida Valjean temaga jagas ning andis omapoolse vastu. Nad olid õnnelik perekond vaatamata kõigele, mis on juhtunud.

Hugo kirjutises hargneb kõige taustal armastus, mis on nii puhas ja tõeline. Marius on ülikooli poiss ja Cosette on lihtne tüdruk, kuid ometi leivad nad üksteisest kõik, mida hing ihaldab ning süda soovib. Näiliselt on nad 2 inimest Pariisis, keda ei ühenda midagi, kuid ometi on neid ühine tuttav. Kui Cosette elas Thendardieride juures trahtris, siis temaga koos olid seal ka Thenardieride tütred Azelma ja Eponiene, kuid Thenardier kaotas oma trahtri ja kolisid Pariisi. Nende uueks perekonnanimeks sai Jondrette ning nad elavad Mariuse vastaskorteris. Eponiene on Mariusesse armunud, kuid Marius armastab Cosette, kelle elu kõige piinarikkamad aastad mõõdusid Thenardieride juures, kus ta pidi tööd rügama ning karistuseks sai peksa, samal ajal kui Eponiene ja Azelma said kõik, mida hing ihaldas ning vanemad lubada said. Irooniline on see, et Eponine ei arvanud Cosette'ist palju, kui nad lapsed olid ja kohtles teda halvast, kuid nüüdseks on Cosette'ist sirgunud ilus noor neie, kes on võitnud Mariuse südame.

Samas ka Marius ja Thenardier jagavad omavahel minevikku läbi Mariuse isa - kolonel Georges Pontmercy, kes võitles Waterloo lahingus Napoleoni eest. Thenardier päästis ta elu, kuid seda kogemata. Tegelikult oli Thenardier rööviretkel varastades laipadelt väärisesemeid ning kolonel Pontmercy arvas, et Thenardier päästis ta elu. Seega ta jätab Mariusele kirja, et tänada Thenardieri ja ta üles otsida.. Eks Marius avastab Thenardieri tõelise palge, kuid ta ise sureb teadmisega, et Thenardier on hea mees, kes ta elu päästis.

Javert veetis terve oma elu jahtides Jean Valjeani, aga kui tal lõpuks oli võimalus mees kinni võtta ta valis tee, mis jättis Valjeani vabadusse, sest politseiniku maailmavaated olid kahtluse alla pandud kui Valjeani ta elu päästis ja vabaks lasi. Javert ei suutnud elada teadmisega, et ta võlgneb midagi kurjategijale ja seega ta võttis endale elu, hüppates Seine'i jõkke.

Eraldi tuleks välja tuua Gavroche'i, kes on Thenardieride vanem poeg, kuid tütardest noorem. Vanemad saadavad ta tänavale, sest tal on seal parem elu ja ei näita palju hoolivust üles. Tal on ka 2 nooremat poega, kes maha müüakse/laenatakse, kuid kuidagi jõuavad Gavroche'ni, kes nende eest hoolitseb, kuid nooremate poegade saatus on teadmata. Samamoodi ei teadnud Gavroche, et hoolitses oma vendade eest. Ta on kindlasti kasvatamatu, aga ta on neutraalne kangelane, kes sureb barrikaadidel, kui Marius koos ABC Sõprade Ühingu liikmetega võitlevad oma vaadete eest. Marius kaotab seal oma sõbrad, sest tema pääseb ainult tänu Jean Valjeanile, kes ta elu päästab ja koju viib.

Barrikaadidel on teoses suur roll. Seal sureb suur hulk tegelasi, kes on pakkunud seltsi raamatu vältel. Enda haavadega viiakse Marius oma vanaisa juurde ja Jean Valjean käib koos Cosette'ga külas. Cosette istub Mariuse voodiserval ja hoolitseb ta eest, kui noormees võitleb ellujäämise nimel. Peale ärkamist hakatakse plaanima pulmi ning kaks saatuse poolt hüljatud inimest leiavad oma suure õnne üksteisest. Marius on peale 1832. aasta barrikaadide langemist üksi - kõik tema sõbrad on surnud, kuid ometi on tal nüüd Cosette. Nad ei pea enam hiilima ringi ja salaja kohtuma - see on kindlasti tähtis mõlema noore elus. Lisaks markeerib see Jean Valjeani lahkumist ning tõe selgumist Mariusele. Ka Thenardier teeb enda viimase etteaste pulmas, kuis Marius saab teada tõe, et Jean Valjean päästis ta elu ning ta jookseb koos Cosette'ga endise sunnitöölise surivoodisse ning Marius annab oma andestuse koos tänutundega.

Jean Valjeani surm on lõpp. See annab teosele closure, mida iga lugega vajab. Muidugi oleks tore kuulda Mariuse ja Cosette elust, võib-olla isegi heita pilk Thenardierile ja Azelmale teisel pool Atlandi ookeani, kuid seda ei juhtu. Kokkuvõtteks on siiski "Hüljatud" keskendunud Jean Valjeni elule ja kannatustele ning kõigele, mis tema ümber toimub. Kõik teoses välja toodud tegelased omavad tähtsust tema elus. Lõpp ongi see, et mees, kes on palju näinud ja kannatanud leiab lõpuks rahu ja võib oma koormal minna lasta, sest see ei lähe enam korda. Surm on kurb ja traagiline, kuid see on siiski lõpp mida lugeja vajab.

Hugol on anne kirjutada nii, et tegelane, kes näib positiivne muutub negatiivseks ning negatiivse tegelase surm puudutab meid hingepõhjani. Ma leian, et selles osas oli film suurepäraselt tehtud, nii et pisarad hakkasid mitmeid kordi voolama ja alati mitte õigustatult hetkel, kui positiivne kangelane sureb. Ka Javerti surm oli traagiline, kuigi terve filmi ei saanud ta kaastunde osaliseks kuni viimase hetkeni..

Filmis ja raamatus on tehtud ka inimeste omavahelistes läbisaamistes mööndusi, kuid ometi on tegelaste ühine külg see, et nad kõik on hüljatud. Nad peavad ise kõigega hakkama saama, mitte kellelegi teisele toetuma ning kõigele vastu seisma, mis elul pakkuda on, samal ajal kui on võimalik leida õnn väikestes asjades. Minu arvates muudab see selle teose lihtsalt suurepäraseks.

Inimesed, kes arvavad, et nende elu ei lähe hästi ja leiavad, et nad on hüljatud, peaksid lugema raamatut või vaatama filmi, kuid võimalusel siiski raamatut lugema, sest siis nad saavad aru kõigest, mis neid tegelikult on. Jah, ajad on muutunud ja ühiskond on muutunud, kuid osa Hugo probleemidest on siiski igavikulised. Alati võib minna hullemini ja kõigest on väljapääs. Hugo õpetas ka andestama ja inimeste hindamist, sest kõik ei ole nii nagu ta välja paistab. See on see sama, mida õeldakse, et enne inimestele hinnangu andmist tuleks uurida, millest räägid. Ta õpetab kaastunnet inimeste suhtes, kes ei ole kogu aeg seda väärt, kuid ometi teatud hetkedel on võimatu külmaks jääda ja see ongi inimese olemus. Tundeid ei tohiks peita, sest mõnikord on sõbralik žest väärt rohkem kui arvata. Olgem inimesed, olgem sõbralikud - andestagem ja suhtugem kõigisse positiivselt ning kui on aeg - laskem kõigel minna.

Liina