Seistes oma vana kodu uksel
ainsaks heliks südame tukse.
Tõstad juba käe, et astuda sisse,
kuid ei, langeb käsi, siiski mitte.
Sa ootad veel minuteid kaks,
segadus sees on liiga paks.
Kaua ei liigu kuskile poole
ei usalda oma mõtteid nii noori.
Mõtled - seal on su memm ja taat,
toas, kus kingid kuuse ees maas.
Teleri ees, kus kõik on nii tubane
ja välja tungib õhk hubane.
Kaua ei tea, kas on ta oodatud koju,
aastaid tagasi oli halb nende tuju.
Vaatamata alla langevale lumele,
sooja tuppa üldse ei kibele.
Huvitav, kas memm tegi täna kooki?
Kuid tema ei tahaks väikest pooltki.
Ja kuidas on ehitud see väike kuusk,
millest pikem pole mu vana suusk.
Uuesti tõuseb käsi ja koputab nõrgalt,
haugatus kostab uksepaku kõrvalt.
Avaneb uks ja välja langeb valgus.
Memm rõõmustab, see on vaid algus.
Vanataat tõuseb tugitoolist, astub sammu
ta kallistab ja sõnab "See oli nii ammu."
Laual on kolm taldrikut ja tassi,
ja sinu peas läks kõik sassi.
Nad tahavad tervet su elu teada
loodavad, et sul on veel aega.
Viimased kümme aastat olid ära
ja lahkudes ei teinud sa kära.
Oled tunnustatud arst kaugel
oma tööd teed maal laugel.
Seattle's maandus su süda ja hing
ja lisaks seal kallim oli su hind.
Iga päev päästad elusi uues kodus,
kuid käid ringi nina longus.
Sa elad mere ääres oma majas,
kus su üksik samm vastu kajas.
Jõuluks koju tahtsid nii väga,
kus taat püüab merest säga.
Soe vastuvõtt sulatas su südame
puhastas kõik, mis sees mudane.
Istud lauas, kus memm ja taat
ja lumega kattub kodune laas.
Täna sa tunned, et oled kodus,
lõpuks on tunne nii õdus.
Aga et kes olen siis mina?
Olen rändur, kel punane nina
ja hetkel asun kaugel ära,
kuid kodused ei tee kära.
Vaatamata kõigele olen ma teel,
kuhu ei tea ma ikka veel.
Haridusel jurist, et teaksid,
igast kohtuasjas su läbi veaksin.
Võib-olla kunagi naasen kodu uksel,
kuid mitte veel, lahkun südame tuksel.
Jõuludel istun üksi akna all,
vaatan kuidas lendab üksik sall.
Tuesday, December 31, 2013
Sunday, December 8, 2013
Tanka - Külateel
Pime külatee.
Seda läbib tuuleiil,
latern põleb ka.
Tuleb välk ja ongi kõik:
maha põleb külatee.
2.veebruar 2010
Seda läbib tuuleiil,
latern põleb ka.
Tuleb välk ja ongi kõik:
maha põleb külatee.
2.veebruar 2010
Thursday, October 17, 2013
What once was, but what never was
Once upon a time in a foreign place
There was you and me
We found a world of our own
We found happiness,
Joy
Peace.
We found it in each other.
It was too perfect to be real
Was it real?
Or did I imagine things?
Were you real?
Maybe you were too perfect for me
You took away my troubles
You gave me hope
You gave me back my dreams
You made me, who I am
I want you now
I need you by my side
I wanna feel happy again
Find my peace
Find myself,
You came with peace and hope
I left
I couldn't be there and not hold you
I couldn't look at you
Knowing you never wanted me
Sometimes I wonder if you did
If you cared the way I did
I wonder, if I ever would have said those words
What you would have done?
Sometimes I wonder, if you wanted it too
Wanted to hold me
I want to keep you safe
I want to keep you close
But now I can't
Not anymore
Your face is clear in my mind
Your perfume in my nostrils
Your body against mine
You all over me
But I know it's not about that time
It's not about then
It's about now
I don't have the strength
I don't have the right
I can't have you
Always caused more troubles than good
Now I am here
Crying myself to sleep
Listening to your songs
Looking at pictures of you
Pretending I still have you
I wrote you a letter
First and last
Writing what I couldn't say
But never saying what I wanted
I miss you
It's all about choices
I made mine
Do you hate me for it?
I hate myself for it
I keep wondering, what if...
Words I never said
Words you never heard
Words lingering in my mind
I know it's the end
Maybe we will meet again in our foreign place
Maybe you'll stay as a memory in my mind
Memory that helps me through the night
Memory that keeps me going
But maybe it's for the best
So I can't hurt you anymore
So I can only hurt myself
But one thing I wanted to write
One thing I never did
One thing I wanted to say
One thing you needed to know
One thing
Three words
Simple as that
The truth I couldn't give you
As I lie here
Dying inside
Crying my heart out
Pouring my soul
My dear darling
My best friend
My one true friend
I love you
17.10.2013
Wednesday, August 21, 2013
Minek
Kes teab, mis juhtus sel õhtul seal -
kaugel eemal - kui tegin suure vea?
Ma ei tea kuidas sattusin siia
tühermaale, kuhu murtud hinged viia.
Kuidas kõik läks valesti sel ööl?
Ma seisin siinsamas, kuid sa olid tööl.
Ometi sa pidid tulema minuga ära,
pidime koos lahkuma, tegemata kära.
Ma ootasin terve öö ja päevagi veel,
ainult vaatasin, kas tuled sel teel.
Mõõda läksid autod, inimesed ja koer.
Ma siiski seisin seal, kahe posti toel.
Nii ma lahkusin üksinda, kaugele maale,
teadmata, kas läksid tuttavasse laande.
Siiamaani ma ei tea, kas tahan?
Ei, mälestused ma matsin maha.
Ja nii see juhtus - ookean eraldamas meid,
ma ei käi enam mõõda vanu teid.
Kuid sa oled ikka kohas, kus oli hea
või oled juba lahkunud.. Ei tea.
27.06.2009
kaugel eemal - kui tegin suure vea?
Ma ei tea kuidas sattusin siia
tühermaale, kuhu murtud hinged viia.
Kuidas kõik läks valesti sel ööl?
Ma seisin siinsamas, kuid sa olid tööl.
Ometi sa pidid tulema minuga ära,
pidime koos lahkuma, tegemata kära.
Ma ootasin terve öö ja päevagi veel,
ainult vaatasin, kas tuled sel teel.
Mõõda läksid autod, inimesed ja koer.
Ma siiski seisin seal, kahe posti toel.
Nii ma lahkusin üksinda, kaugele maale,
teadmata, kas läksid tuttavasse laande.
Siiamaani ma ei tea, kas tahan?
Ei, mälestused ma matsin maha.
Ja nii see juhtus - ookean eraldamas meid,
ma ei käi enam mõõda vanu teid.
Kuid sa oled ikka kohas, kus oli hea
või oled juba lahkunud.. Ei tea.
27.06.2009
xxx
Iga päev ma vaatan sust mõõda,
aga pealtvaatajaid ei lööda.
Tuled sa ja ütled mulle tere,
panid tarduma viimse vere.
Tahad kuulda ainsatki sõna,
meenutada mu hääle kõla.
Aga see hetk läks ja kadus,
kättemaks on liigagi magus.
Täna ma sind enam ei märka,
homme mingi tunne ei tärka.
Nädal ja ma olen nii rõõmus -
läinud säde, mis varem hõõgus.
Tegin otsuse ära minna,
näha ei taha seda linna,
tahan tunda, et olen vaba,
hetkel maailm enam ei maga.
16.11.2010
aga pealtvaatajaid ei lööda.
Tuled sa ja ütled mulle tere,
panid tarduma viimse vere.
Tahad kuulda ainsatki sõna,
meenutada mu hääle kõla.
Aga see hetk läks ja kadus,
kättemaks on liigagi magus.
Täna ma sind enam ei märka,
homme mingi tunne ei tärka.
Nädal ja ma olen nii rõõmus -
läinud säde, mis varem hõõgus.
Tegin otsuse ära minna,
näha ei taha seda linna,
tahan tunda, et olen vaba,
hetkel maailm enam ei maga.
16.11.2010
Saturday, April 20, 2013
Les Miserables
Hiljuti vaatasin 2012 aasta filmi "Les Miserables" ehk "Hüljatud". Enne seda olin läbi lugenud Victor Hugo samanimelise raamatu, millel film põhineb, millest sai kiiresti uus lemmik. Mulle meeldis kuidas Hugo kirjeldas kõike ümbrust ja olustikku, sest see loob tunde nagu lugeja olekski Prantsusmaal 19. sajandil ja kogeks kõike kõrvaltvaatajana seal samas. Teine positiivne külg tema kirjutamisel on see, kuidas ta suudab tegelasi omavahel siduda ning luua nende vahele minevikku, millest on raske lahti õelda. Samas kõik tundub olevat kui kokkusattumus, kuid ma olen kindel, et Hugol oli kõik välja plaanitud ja ometi lugejana ei viinud ma kõiki seoseid kohe kokku, kuid kui välja tuli omavaheline minevik, siis kõlas kõik nii loogiliselt. Ma ütlen, et film on hea, aga raamat on kordades parem, lisaks on filmis palju asju kokku pandud või välja jäetud. Sellest on kahju, aga kõike ei saagi filmi panna - selleks on raamat liiga pikk ja sisukas.
Hüljatutes on palju tegelasi, kuid kõiki neid ühendab ainult üks asi - nad on kõik saatuse hoolde usaldatud. Inimesed, kelle lugu on unikaalne ja kõigil on oma probleemid, millega toime tulla ja tunded, mida ei saa kontrollida. Otsused, mis nad vastu võtavad sõltuvad kõige rohkem ühest faktorist nimega ühiskond. Nad peavad elama nii nagu ühiskonnas on ette nähtud või põgenema selle eest, peitudes pimedatesse tänavatesse ja otsides parimat lahendust, kuid seda mitte ainult iseendale vaid ka inimestele, kellest nad hoolivad.
See on lugu sellest, kuidas ebaõiglus võidutseb, kuid mõnikord juhtub see, et inimesed saavad selle, mida nad väärivad. Jean Valjean on pidavas põgenemises oma mineviku ja politseivõimu esindaja Javerti eest, samal ajal hoolitseb ta Fantine tütre eest, peale neiu surma ning Cosette'st saab tema elu kõige tähtsam inimene. Cosette kutusb Jean Valjeani ehk endist sunnitöölist papaks, kuid tegelikult ühendab neid vaid Valjeani lubadus surevale naisele ning ta peab sellest lubadusest kinni ja ootamatult avastab õnne ning leiab isaliku armastuse Cosette'i vastu. Ta pöördus vihkamisest hoopis armastusse. Cosette jumaldas oma papat teadmata tema mustast minevikust. Ta nautis hoolt ja armastust, mida Valjean temaga jagas ning andis omapoolse vastu. Nad olid õnnelik perekond vaatamata kõigele, mis on juhtunud.
Hugo kirjutises hargneb kõige taustal armastus, mis on nii puhas ja tõeline. Marius on ülikooli poiss ja Cosette on lihtne tüdruk, kuid ometi leivad nad üksteisest kõik, mida hing ihaldab ning süda soovib. Näiliselt on nad 2 inimest Pariisis, keda ei ühenda midagi, kuid ometi on neid ühine tuttav. Kui Cosette elas Thendardieride juures trahtris, siis temaga koos olid seal ka Thenardieride tütred Azelma ja Eponiene, kuid Thenardier kaotas oma trahtri ja kolisid Pariisi. Nende uueks perekonnanimeks sai Jondrette ning nad elavad Mariuse vastaskorteris. Eponiene on Mariusesse armunud, kuid Marius armastab Cosette, kelle elu kõige piinarikkamad aastad mõõdusid Thenardieride juures, kus ta pidi tööd rügama ning karistuseks sai peksa, samal ajal kui Eponiene ja Azelma said kõik, mida hing ihaldas ning vanemad lubada said. Irooniline on see, et Eponine ei arvanud Cosette'ist palju, kui nad lapsed olid ja kohtles teda halvast, kuid nüüdseks on Cosette'ist sirgunud ilus noor neie, kes on võitnud Mariuse südame.
Samas ka Marius ja Thenardier jagavad omavahel minevikku läbi Mariuse isa - kolonel Georges Pontmercy, kes võitles Waterloo lahingus Napoleoni eest. Thenardier päästis ta elu, kuid seda kogemata. Tegelikult oli Thenardier rööviretkel varastades laipadelt väärisesemeid ning kolonel Pontmercy arvas, et Thenardier päästis ta elu. Seega ta jätab Mariusele kirja, et tänada Thenardieri ja ta üles otsida.. Eks Marius avastab Thenardieri tõelise palge, kuid ta ise sureb teadmisega, et Thenardier on hea mees, kes ta elu päästis.
Javert veetis terve oma elu jahtides Jean Valjeani, aga kui tal lõpuks oli võimalus mees kinni võtta ta valis tee, mis jättis Valjeani vabadusse, sest politseiniku maailmavaated olid kahtluse alla pandud kui Valjeani ta elu päästis ja vabaks lasi. Javert ei suutnud elada teadmisega, et ta võlgneb midagi kurjategijale ja seega ta võttis endale elu, hüppates Seine'i jõkke.
Eraldi tuleks välja tuua Gavroche'i, kes on Thenardieride vanem poeg, kuid tütardest noorem. Vanemad saadavad ta tänavale, sest tal on seal parem elu ja ei näita palju hoolivust üles. Tal on ka 2 nooremat poega, kes maha müüakse/laenatakse, kuid kuidagi jõuavad Gavroche'ni, kes nende eest hoolitseb, kuid nooremate poegade saatus on teadmata. Samamoodi ei teadnud Gavroche, et hoolitses oma vendade eest. Ta on kindlasti kasvatamatu, aga ta on neutraalne kangelane, kes sureb barrikaadidel, kui Marius koos ABC Sõprade Ühingu liikmetega võitlevad oma vaadete eest. Marius kaotab seal oma sõbrad, sest tema pääseb ainult tänu Jean Valjeanile, kes ta elu päästab ja koju viib.
Barrikaadidel on teoses suur roll. Seal sureb suur hulk tegelasi, kes on pakkunud seltsi raamatu vältel. Enda haavadega viiakse Marius oma vanaisa juurde ja Jean Valjean käib koos Cosette'ga külas. Cosette istub Mariuse voodiserval ja hoolitseb ta eest, kui noormees võitleb ellujäämise nimel. Peale ärkamist hakatakse plaanima pulmi ning kaks saatuse poolt hüljatud inimest leiavad oma suure õnne üksteisest. Marius on peale 1832. aasta barrikaadide langemist üksi - kõik tema sõbrad on surnud, kuid ometi on tal nüüd Cosette. Nad ei pea enam hiilima ringi ja salaja kohtuma - see on kindlasti tähtis mõlema noore elus. Lisaks markeerib see Jean Valjeani lahkumist ning tõe selgumist Mariusele. Ka Thenardier teeb enda viimase etteaste pulmas, kuis Marius saab teada tõe, et Jean Valjean päästis ta elu ning ta jookseb koos Cosette'ga endise sunnitöölise surivoodisse ning Marius annab oma andestuse koos tänutundega.
Jean Valjeani surm on lõpp. See annab teosele closure, mida iga lugega vajab. Muidugi oleks tore kuulda Mariuse ja Cosette elust, võib-olla isegi heita pilk Thenardierile ja Azelmale teisel pool Atlandi ookeani, kuid seda ei juhtu. Kokkuvõtteks on siiski "Hüljatud" keskendunud Jean Valjeni elule ja kannatustele ning kõigele, mis tema ümber toimub. Kõik teoses välja toodud tegelased omavad tähtsust tema elus. Lõpp ongi see, et mees, kes on palju näinud ja kannatanud leiab lõpuks rahu ja võib oma koormal minna lasta, sest see ei lähe enam korda. Surm on kurb ja traagiline, kuid see on siiski lõpp mida lugeja vajab.
Hugol on anne kirjutada nii, et tegelane, kes näib positiivne muutub negatiivseks ning negatiivse tegelase surm puudutab meid hingepõhjani. Ma leian, et selles osas oli film suurepäraselt tehtud, nii et pisarad hakkasid mitmeid kordi voolama ja alati mitte õigustatult hetkel, kui positiivne kangelane sureb. Ka Javerti surm oli traagiline, kuigi terve filmi ei saanud ta kaastunde osaliseks kuni viimase hetkeni..
Filmis ja raamatus on tehtud ka inimeste omavahelistes läbisaamistes mööndusi, kuid ometi on tegelaste ühine külg see, et nad kõik on hüljatud. Nad peavad ise kõigega hakkama saama, mitte kellelegi teisele toetuma ning kõigele vastu seisma, mis elul pakkuda on, samal ajal kui on võimalik leida õnn väikestes asjades. Minu arvates muudab see selle teose lihtsalt suurepäraseks.
Inimesed, kes arvavad, et nende elu ei lähe hästi ja leiavad, et nad on hüljatud, peaksid lugema raamatut või vaatama filmi, kuid võimalusel siiski raamatut lugema, sest siis nad saavad aru kõigest, mis neid tegelikult on. Jah, ajad on muutunud ja ühiskond on muutunud, kuid osa Hugo probleemidest on siiski igavikulised. Alati võib minna hullemini ja kõigest on väljapääs. Hugo õpetas ka andestama ja inimeste hindamist, sest kõik ei ole nii nagu ta välja paistab. See on see sama, mida õeldakse, et enne inimestele hinnangu andmist tuleks uurida, millest räägid. Ta õpetab kaastunnet inimeste suhtes, kes ei ole kogu aeg seda väärt, kuid ometi teatud hetkedel on võimatu külmaks jääda ja see ongi inimese olemus. Tundeid ei tohiks peita, sest mõnikord on sõbralik žest väärt rohkem kui arvata. Olgem inimesed, olgem sõbralikud - andestagem ja suhtugem kõigisse positiivselt ning kui on aeg - laskem kõigel minna.
Liina
Hüljatutes on palju tegelasi, kuid kõiki neid ühendab ainult üks asi - nad on kõik saatuse hoolde usaldatud. Inimesed, kelle lugu on unikaalne ja kõigil on oma probleemid, millega toime tulla ja tunded, mida ei saa kontrollida. Otsused, mis nad vastu võtavad sõltuvad kõige rohkem ühest faktorist nimega ühiskond. Nad peavad elama nii nagu ühiskonnas on ette nähtud või põgenema selle eest, peitudes pimedatesse tänavatesse ja otsides parimat lahendust, kuid seda mitte ainult iseendale vaid ka inimestele, kellest nad hoolivad.
See on lugu sellest, kuidas ebaõiglus võidutseb, kuid mõnikord juhtub see, et inimesed saavad selle, mida nad väärivad. Jean Valjean on pidavas põgenemises oma mineviku ja politseivõimu esindaja Javerti eest, samal ajal hoolitseb ta Fantine tütre eest, peale neiu surma ning Cosette'st saab tema elu kõige tähtsam inimene. Cosette kutusb Jean Valjeani ehk endist sunnitöölist papaks, kuid tegelikult ühendab neid vaid Valjeani lubadus surevale naisele ning ta peab sellest lubadusest kinni ja ootamatult avastab õnne ning leiab isaliku armastuse Cosette'i vastu. Ta pöördus vihkamisest hoopis armastusse. Cosette jumaldas oma papat teadmata tema mustast minevikust. Ta nautis hoolt ja armastust, mida Valjean temaga jagas ning andis omapoolse vastu. Nad olid õnnelik perekond vaatamata kõigele, mis on juhtunud.
Hugo kirjutises hargneb kõige taustal armastus, mis on nii puhas ja tõeline. Marius on ülikooli poiss ja Cosette on lihtne tüdruk, kuid ometi leivad nad üksteisest kõik, mida hing ihaldab ning süda soovib. Näiliselt on nad 2 inimest Pariisis, keda ei ühenda midagi, kuid ometi on neid ühine tuttav. Kui Cosette elas Thendardieride juures trahtris, siis temaga koos olid seal ka Thenardieride tütred Azelma ja Eponiene, kuid Thenardier kaotas oma trahtri ja kolisid Pariisi. Nende uueks perekonnanimeks sai Jondrette ning nad elavad Mariuse vastaskorteris. Eponiene on Mariusesse armunud, kuid Marius armastab Cosette, kelle elu kõige piinarikkamad aastad mõõdusid Thenardieride juures, kus ta pidi tööd rügama ning karistuseks sai peksa, samal ajal kui Eponiene ja Azelma said kõik, mida hing ihaldas ning vanemad lubada said. Irooniline on see, et Eponine ei arvanud Cosette'ist palju, kui nad lapsed olid ja kohtles teda halvast, kuid nüüdseks on Cosette'ist sirgunud ilus noor neie, kes on võitnud Mariuse südame.
Samas ka Marius ja Thenardier jagavad omavahel minevikku läbi Mariuse isa - kolonel Georges Pontmercy, kes võitles Waterloo lahingus Napoleoni eest. Thenardier päästis ta elu, kuid seda kogemata. Tegelikult oli Thenardier rööviretkel varastades laipadelt väärisesemeid ning kolonel Pontmercy arvas, et Thenardier päästis ta elu. Seega ta jätab Mariusele kirja, et tänada Thenardieri ja ta üles otsida.. Eks Marius avastab Thenardieri tõelise palge, kuid ta ise sureb teadmisega, et Thenardier on hea mees, kes ta elu päästis.
Javert veetis terve oma elu jahtides Jean Valjeani, aga kui tal lõpuks oli võimalus mees kinni võtta ta valis tee, mis jättis Valjeani vabadusse, sest politseiniku maailmavaated olid kahtluse alla pandud kui Valjeani ta elu päästis ja vabaks lasi. Javert ei suutnud elada teadmisega, et ta võlgneb midagi kurjategijale ja seega ta võttis endale elu, hüppates Seine'i jõkke.
Eraldi tuleks välja tuua Gavroche'i, kes on Thenardieride vanem poeg, kuid tütardest noorem. Vanemad saadavad ta tänavale, sest tal on seal parem elu ja ei näita palju hoolivust üles. Tal on ka 2 nooremat poega, kes maha müüakse/laenatakse, kuid kuidagi jõuavad Gavroche'ni, kes nende eest hoolitseb, kuid nooremate poegade saatus on teadmata. Samamoodi ei teadnud Gavroche, et hoolitses oma vendade eest. Ta on kindlasti kasvatamatu, aga ta on neutraalne kangelane, kes sureb barrikaadidel, kui Marius koos ABC Sõprade Ühingu liikmetega võitlevad oma vaadete eest. Marius kaotab seal oma sõbrad, sest tema pääseb ainult tänu Jean Valjeanile, kes ta elu päästab ja koju viib.
Barrikaadidel on teoses suur roll. Seal sureb suur hulk tegelasi, kes on pakkunud seltsi raamatu vältel. Enda haavadega viiakse Marius oma vanaisa juurde ja Jean Valjean käib koos Cosette'ga külas. Cosette istub Mariuse voodiserval ja hoolitseb ta eest, kui noormees võitleb ellujäämise nimel. Peale ärkamist hakatakse plaanima pulmi ning kaks saatuse poolt hüljatud inimest leiavad oma suure õnne üksteisest. Marius on peale 1832. aasta barrikaadide langemist üksi - kõik tema sõbrad on surnud, kuid ometi on tal nüüd Cosette. Nad ei pea enam hiilima ringi ja salaja kohtuma - see on kindlasti tähtis mõlema noore elus. Lisaks markeerib see Jean Valjeani lahkumist ning tõe selgumist Mariusele. Ka Thenardier teeb enda viimase etteaste pulmas, kuis Marius saab teada tõe, et Jean Valjean päästis ta elu ning ta jookseb koos Cosette'ga endise sunnitöölise surivoodisse ning Marius annab oma andestuse koos tänutundega.
Jean Valjeani surm on lõpp. See annab teosele closure, mida iga lugega vajab. Muidugi oleks tore kuulda Mariuse ja Cosette elust, võib-olla isegi heita pilk Thenardierile ja Azelmale teisel pool Atlandi ookeani, kuid seda ei juhtu. Kokkuvõtteks on siiski "Hüljatud" keskendunud Jean Valjeni elule ja kannatustele ning kõigele, mis tema ümber toimub. Kõik teoses välja toodud tegelased omavad tähtsust tema elus. Lõpp ongi see, et mees, kes on palju näinud ja kannatanud leiab lõpuks rahu ja võib oma koormal minna lasta, sest see ei lähe enam korda. Surm on kurb ja traagiline, kuid see on siiski lõpp mida lugeja vajab.
Hugol on anne kirjutada nii, et tegelane, kes näib positiivne muutub negatiivseks ning negatiivse tegelase surm puudutab meid hingepõhjani. Ma leian, et selles osas oli film suurepäraselt tehtud, nii et pisarad hakkasid mitmeid kordi voolama ja alati mitte õigustatult hetkel, kui positiivne kangelane sureb. Ka Javerti surm oli traagiline, kuigi terve filmi ei saanud ta kaastunde osaliseks kuni viimase hetkeni..
Filmis ja raamatus on tehtud ka inimeste omavahelistes läbisaamistes mööndusi, kuid ometi on tegelaste ühine külg see, et nad kõik on hüljatud. Nad peavad ise kõigega hakkama saama, mitte kellelegi teisele toetuma ning kõigele vastu seisma, mis elul pakkuda on, samal ajal kui on võimalik leida õnn väikestes asjades. Minu arvates muudab see selle teose lihtsalt suurepäraseks.
Inimesed, kes arvavad, et nende elu ei lähe hästi ja leiavad, et nad on hüljatud, peaksid lugema raamatut või vaatama filmi, kuid võimalusel siiski raamatut lugema, sest siis nad saavad aru kõigest, mis neid tegelikult on. Jah, ajad on muutunud ja ühiskond on muutunud, kuid osa Hugo probleemidest on siiski igavikulised. Alati võib minna hullemini ja kõigest on väljapääs. Hugo õpetas ka andestama ja inimeste hindamist, sest kõik ei ole nii nagu ta välja paistab. See on see sama, mida õeldakse, et enne inimestele hinnangu andmist tuleks uurida, millest räägid. Ta õpetab kaastunnet inimeste suhtes, kes ei ole kogu aeg seda väärt, kuid ometi teatud hetkedel on võimatu külmaks jääda ja see ongi inimese olemus. Tundeid ei tohiks peita, sest mõnikord on sõbralik žest väärt rohkem kui arvata. Olgem inimesed, olgem sõbralikud - andestagem ja suhtugem kõigisse positiivselt ning kui on aeg - laskem kõigel minna.
Liina
Saturday, March 9, 2013
Vaid ühe lihtsa hetke tulek,
võib muuta kõike, mida usud
ja võtab kaasa palju muret,
nii sinust alles jäävad rusud.
Sa proovid ära võtta muret,
kuid ainult oma hinge rusud.
Vaid ühe lihtsa hetke tulek,
võib muuta kõike, mida usud.
Nii vähe kindel sinu olek,
neid sõnu ikka vaevu usud.
Ei suuda ära võtta muret,
sa ikka oma hinge rusud.
Vaid ühe lihtsa hetke tulek.
28.12.2010
võib muuta kõike, mida usud
ja võtab kaasa palju muret,
nii sinust alles jäävad rusud.
Sa proovid ära võtta muret,
kuid ainult oma hinge rusud.
Vaid ühe lihtsa hetke tulek,
võib muuta kõike, mida usud.
Nii vähe kindel sinu olek,
neid sõnu ikka vaevu usud.
Ei suuda ära võtta muret,
sa ikka oma hinge rusud.
Vaid ühe lihtsa hetke tulek.
28.12.2010
Subscribe to:
Posts (Atom)